Foo Fighters on mu sõbra Indrek Jõe lemmikbänd. See on ainuke kindel fakt, mida selle bändi kohta siiamaani teadsin. Foo Foightersist saab pikemalt lugeda siit. Album, millest täna juttu tuleb on The Colour And The Shape (1997, 20 Mai). Tegu on nende teise täispika plaadiga.
Foo Fighters jääb peamiselt meelde oma erilise, pisut RHCP-sarnase, vokaaliga Dave Grohli näol. Pillimängijad tunduvad bändis olevad keskmised kütte-bändi laadsed, ei midagi silmapaistvalt erilist.
1. "Doll" – 1:23
Esimesed paarkümmend sekundit tundub justkui oleks tegu mingi vana kassett-lindistusega, üsna pea toimub võrdlemisi stiilne üleminek 'puhtale' soundile, kuid see on ainus selle loo eripära. Tore oli, aga veel toredam, et otsa sai.
2. "Monkey Wrench" – 3:51
Minu isiklik lemmiklugu plaadilt. Lugu ei ole mingil määral eriline, kuigi jääb hiljemgi kummitama. Nali oli selles, et kunagi ammustel aegadel, mis leidsid aset umbes pool aastat tagasi, käis see lugu mu playlistist läbi, ja esimene kord ma kuulsin 'monkey wrenchi' asemel 'lucky case' ning alates sellest on olnud see Lucky Case'i lugu, mäletad Ken?
3. "Hey, Johnny Park!" – 4:08
Jällegi ei jäänud loost mitte midagi meelde, peale selle, et üleminek neljandasse tracki oli suurepärane.
4. "My Poor Brain" – 3:33
Muidu on lugu nagu lugu ikka, aga mõned lahedad asjad loo juures:
- reffi riffid on mõnusad
- kahtlased lisahelid (suvaline lehmakell või taustamüra)
Auhinna saab kidrasound!
5. "Wind Up" – 2:32
Plaadi parim intro ja üldvorm minu arust! Aga sound kisub loo keskel selliseks, et ainuke asi, mis veel selge on, on bass. Ülejäänud kaldub ühtlase lärmi poole...
6. "Up in Arms" – 2:15
Alguses kirjutasin:
Miks see lugu nüüd järsku siin on? See peaks olema kusagil mujal, peale "Wind Up"i see ei sobi. Rahulik rock-ballaad. Minu arust võiks laulja oma häälevõimalusi oskuslikumalt ära kasutada. Kui üsna pea sain üllatuse osaliseks kui lugu kardinaalselt pop-punk-rockiks välja kujunes ning oma foofighterliku olemuse tagasi sai. Ja auhinna saab siit parim bassiosa!
7. "My Hero" – 4:20
Ma pakuks, et kõige tuntum lugu sellelt plaadilt? Vähemalt minu jaoks oli. Ja see on ka omapärane võrreldes teiste lugudega, harmoonia on ehitatud vist kellegi võõra poolt tundub. Aga jällegi mingil hetkel tunduvad kõik keskmised sageudsed ühe suure segapuntrana.
8. "See You" – 2:26
Ülichill! Akustiline kitarr, mis ei ole sugugi halvasti mängitud ning vokaal, mis ka juurde sobib. Selline pisut swingiv lugu, meenutab 'The Hush Soundi'. Mingi aplaus keset laulu on kohatu, aga muidu hea vaheldus küll. Rahulik võrreldes teistega.
9. "Enough Space" (Grohl) – 2:37
Ei no-no-normaalne. See on ka lugu, mis on mu playlistis mõned korrad kõrva jäänud ning seda täieõiguslikult. Salmid on täiesti korralikud ja kuulatavad, kuid refrään.. pole selle laulu vääriline.
10. "February Stars" – 4:49
Esimesed minutid on lausa romantilised, kahehäälne vokaal on lummav ning kidrasaund meenutab Miipi parimaid päevi. Kuid kas oleks võimalik üks lugu lõpuni rahulik teha? Ei, kidra peab kärisema ning trummar peab peskma. Ning nii lõppes seegi lugu tavaliselt ja valjult.
11. "Everlong" (Grohl) – 4:10
Algus tundub nagu oleks Angels & Airwaves võtnud sealt malli ning nurki pisut silunud ja uue bändi teinud. Ja nii ongi, väga sarnaneb see lugu AvA loominguga. Kuigi siin on pisut rohkem eellööke. Plaadi lõpupoole hakkab juba närvidele käima, et on täpelt teada, mis nurga taga ootab - G duur. Ei midagi uut. Aga lugu on sellele vaatama siiski ka üks plaadi parimaid.
12. "Walking After You" (Grohl) – 5:03
Järjekordne klassikaline rock-ballaadilik algus tundub olevat (kusjuures löökpillide sound ei meeldi mulle üldse, nii vähe kui neid ka poleks). Terve loo ketrab ühte sama igavat teemat ning laulja vist lihtsalt üritab midagi öelda.
13. "New Way Home" – 5:40
Parim vokaal plaadil! Jälle üks tavaline lugu, ei midagi uut siin plaadil!
Kokkuvõtteks:
No 45 minutit järjest Foo Fightersit on juba liig mis liig! Plaadil on mitmekesiseid lugusid, kuid millegipärast tundub et vokaal on liiga ühendav osa ja teeb kõik lood kuidagi... liiga sarnaseks. Selline peaaegu et klassikaline rock, aga kes pole varem Foo Fightersit kuulanud siis plaat peaks andma küll üsna ülevaatliku pildi bändi soundist ja lugude ülesehitusest ja nii edasi. Jätan playlisti alles.
Youtube'sse otsingusse pannes loo nime, leiate selle kindlasti.
Albumit saab osta siit.
1 comment:
foo fighters moodustas 60% mu esimesest plaadist mida ma mitu kuud kuulasin oma patareitoitega cd-m2ngijast, nii et ma ei ole võimeline kriitikaks nende suhtes, aga sa ei pea k6iki lugusid ka iseloomustama, kui sul just igav ei ole, areeni arvustustes on heal juhul paar lugu v2lja toodud, kui sedagi
Post a Comment