Kerli - Love is dead

Esiteks. Mul pole aimugi, kas teile läheb korda, kui tihti ma seda siin uuendan, aga palun vabandust. Mul on olnud palju mõtteid, aga pole olnud palju aega, et neid kirja panna. Kuid täna siiski-siiki, teen seda. 

Kuidas ma saaks mööda minna meie ainsast USA's tunnustatud superstaarist, kes pealegi elas kunagi samas linnas, kus minugi pool suguvõsa. Elvas, mõtlen. Kerli kohta näete te ise, lugege ise, ei hakka pikemat juttu ajama. 

Kui iganes popp see muusika ka poleks, esimest, teist ja paari hilisematki korda oli minu ainuke emotsioon pettumus. Mäletan, kui olin vaimustunud 'Beautiful Inside'st ja Kerli häälest ning nüüd teeb ta diskot ja muud sarnast musa, jättes kasutamata oma võimsa hääle. Miks tüdruk oma headust raiskab?

See selleks. Kõige esimesena plaadi lugudest kuulsin Creepshowd. Ma ei teadnud, kes seda laulab, kus riigis nalja tehakse ja miks on seal järsku PÕDRAL MAJA METSA SEES sisse toodud? Tundus mõnitavana. Aga samas polnud mul selle vastu midagi. Teadupoolest pole mul väikse taolise nalja üle mitte sugugi halb meel. Järgmisena tuli minu jaoks 'walking on air' ja see oli juba muljetavaldav seepärast, et olen mänginud kunagi palju kellamänge ja taolisi ksülofonilaadseid asju. Seetõttu oli armas emotsioon.

Üldiselt kuulan ma Kerlit järgmistes olukordades:

- poes tuleb poemuusikat
- kui ma kõnnin Vabaduse väljakul

- kodus kui on vaja

Mida enam ma seda kuulan, seda enam vastandlikke emotsioone minus on.

SÕNUM

On sünge, on kurb. On mõneti tõsi ja reaalne, aga samas siiski - kas meil pole juba seda negatiivsust piisavalt? Ma saan aru küll, et kena-kena on rääkida oma südamelt asju. Aga mõeldes kui paljud pisikesed (ja suuremad) inimesed võtavad Kerlit kui eeskuju - sellise sõnumi tootmine praeguses emoühiskonnas pole väga hea... Aga samas.. Keda huvitab?

KERLI

Nagu ma juba enne mainisin, mul on natukene kahju, et vokaaliga siin nii läks. Esiteks on see efektidega ÜLEkallatud. Muidugi see loobki kogu asjale selle laheduse, kuid naturaalsusest jääb väheks, võib-olla ma peaksin mõnda live't nägema. Mulle käib ka väga närvidele see vinguv hääl, mis ometi talle nii omane on. 

Muidugi on mul VÄGA hea meel selle üle, et ta on sinna jõudnud ja loonud omale teatud mõttes siiski ka omapärase imago (mis siis, et paras mix ta teistest on..) Üldse on mulje kenasti kokku klopsitud (huvitav, kes ta stilist on?), vaadates esinemiste pilte ja plaadikujundust siis kümme punkti - kena! Samuti on hea valik Love is dead panna plaadi pealkirjaks. Minu meelest üks parimaid lugusid plaadilt.

MUUSIKA

Kui ma ei teaks, et Mai Jõgi ükskord ka lives bassi mängis (milles ma pole ka 100% kindel), siis kahtleksin ma üldse kogu muusika ehtuses. Samuti nägin ma ühte videot, kus oli tšello ja klahvpillid mis viitab sellele, et kogu muusikat on võimalik ka PÄRISELT esitada ja see tuleb välja ikka kena (mitte näiteks nagu AvA). 

Võib-olla on Kerli minu jaoks liiga alternatiivne. Aga lõpuks iga korraga hakkab plaat enam meeldima. 

Kosmikud - Pulmad ja matused

Oligi juba ammu (oh seda pikka aega) plaanis eestlasi ka kuulata. Seekord tuli mul täna hommikul mõte, kõndides umbes poe ees *Pauk* ja kuulates Kosmikuid. Aga siin nad siis on.

Kosmikutest rohkem saab lugeda siit. Kosmikud jõudsid esimesena minu kätte pisut punkarilikult lolita-sõbrannalt, kelle kasuisa millegipärast seda plaati omas. Ja siis mina hoolega kuulasin, ükskord oli Pimpfish bandil nendega ühine kontsert ja siis millegipärast kõik kuulasid? Ma ei teagi, aga Kosmikud on üks mu lemmikbände kindlasti!

See plaat kuulub kindlasti mu kõige rohkem kuulatavatesse plaatidesse. Peale päris tumedate-ajuvabade-sügavate-lihtsate sõnade on seal ka KUULAMIST, kõik ei ole niisama raiumine, kuigi sedagi leidub. Samuti on väga kena mästerdamis-miksimis töö, mulle väga meeldib. Üks parimaid eestikeelseid plaate maailmas! (plaadi loo keskmine pikkus on 4.20)

1. Elu Mõte
Arusaadavalt - tegu ON plaadi introlooga. Et kuulda lüürikat, peab olema laul käinud juba lausa 1 minut 28 sekundit. Mulle ei meeldi see lugu nii väga kui teised, samuti ei saaks sellest vist kunagi hitti. Homme, homme.. suren. Lüürika on bändil lahedalt irooniline, ühest korrast kuulamisest ei piisa!

2. Jeerum
Kõige esimene lugu sellelt plaadilt, mida kuulsin. Seepärast on see minul ka peanupukese sisse kulunud. Kuna olen kristlane siis mulle eriti ei olnud meeltmööda refrään "JEERUM JEERUM" (mitte et teised lood ei oleks hullemagi sõnumiga..) aga seevastu on näiteks salmis laulja hääl kohe niiiii vinge, et ma võiksin temaga kohemaid bändi tegema minna. Mõnna kooslus on ka akustil-elektril.

3. Sünnipäev
Üks minu lemmiklugudest. Naiivne lugu haiglast, sünnipäevast, lilledest. Refrääni ilmestab mõnusalt naisvokaal. Ühes vahemängus on ka pisut põnevamat harmooniat millega mul aega läks, pöörete määramisega.

4. Üliintelligentne
Lugu algab tagasihoidliku trummibiidiga (mis mulle väga meeldib) ning kisub pärast popjazz keelpillide (=kidra&bass) lisamist huvitavaks ning paljutõotavaks. Üsna pea tuleb sisse üks löökriist-instrument, mida ma pole veel kindlaks määranud, kuid mis lööb väga huvitavat rütmi. Ja seda peaaegu igas refräänis. Kui ma suudaks ühel päeval aru saada selle süsteemist, peaksin ma ennast targaks. Mõnus pealesuruv massiivne sõnum : Kas sa siis veel ei ole aru saanud et ma olen ÜLIINTELLIGENTNE? Ja laul ei lõppegi ära.. hakkab otsast peale. Peaaegu.

5. Viimane etapp
Millegipärast on see lugu mulle ka väga palju meelde jäänud. Arvatavasti selle püromaanliku sõnumi pärast, mida Rocca al Mares levitati (okei, mina ja Johhi levitasime). Püromaanist patsient, osakonna püsiklient. Väga kaasahaarav ning kummitama jääv lugu. Üks minu lemmikutest!

6. Iga reklaamitahvli taga
Avastasin selle loo võrreldes teistega HÄBIVÄÄRSELT hilja. See on küll samuti mul väga lemmikuks saanud. Sõnum on huvitav, kahekeelne (soome keel peale eesti keele veel) ning ajuvaba. Aga mulle väga meeldib! Iga reklaamitahvli taha mahub üks maailmatükike, mida ei, ei reklaami keegi. Natukene salapärast-swingivat punki on asjale lisatud ning kokku moodustab see lugu lihtsalt huvitava asja.

7. Maha
Lugu, millest ma siiamaani väga paljut ei tea. Selle loo intro meenutab väga lugu Presidents of the USA - Peaches. Kuid vokaal on mõnusalt hea jällegi (oo üllatust), kuid lugu ise on päris igav..

8. Lilled
See on siis päris kohe lillelugu. Kasutatud on natukene huvitavamaid instrumente, natukene poognaga keelpille. Lugu on jällegi tavaline ning mitte nii meeldejääv. Lilled.. Lilled.. lilled... viimane lohutus - lilled, lilled, lilled.. Lugu on kurb.

9. Pulmad ja matused
Plaadi kõige lühem lugu. Okei, jah, tegemist on hitiga. Mulle ei olnud see lugu niivõrd meeltmööda kuni ühe autosõiduni Kehrast Märjamaale. See oli tore.. ja kodus pärast oli veel parem. Ma ei tea miks. Salmis on selline pisut karjuv ning väga mitte-kosmik hääl, aga refrään on mõnna! Ning muidu on toredad kuljused loole lisatud, mis annavad juurde.. pulmi ja matuseid. Ning loo lõpupoole on tore kidraküte ka.

10. Oksad alla
Plaadi kõige pikem lugu. Lugu on jällegi armsalt ajuvabade sõnadega, nagu kõik teisedki, kustunud on küünal. Kuid tegu ei ole siiski päris selgusetute sõnadega, need mingil määral moodustavad siiski terviku. Lugu ei ole meeldejääv nagu mõni teine, aga siiski-siiski - oksad alla, oksad peale.


Elagu eestikeelne vanemaltelt inimestelt tulnud kvaliteetrokk! Sest see on tore! Kuulamiseks kodus, tööl ja puhkehetkel. Naljakas on kuulama jääda sõnu, lugeda kaasa trummariga mõnda imelikku rütmilist lahendust või arvata ära, mis mis mis siin nüüd toimub. Igapäevaks ja pidupäevaks.


Albumit saab osta siit.

Kill Hannah - Until There's Nothing Left Of Us

Seitsmeteistkümne reegel. See kehtib siin blogis, kuidas ma valin järgmist muusikat, millest kirjutada, kui pole just mingit muud head põhjust. Ja nii tänagi. Panen käima Winampi playlisti, kus on praegu kokku 3540 muusikapala. Kogu see on suffle peal ning siis 17 lugu määrab ära järgmise muusika.

Esiteks, te vist ei usuks, et sellise nimega bänd olemas on? Kill Hannah? Tapke mind? Jah, selle bändi laulja endine tüdruk on Hannah. Aga see selleks, avastasin selle bändi ühe kanadalase tüdruku kaudu, kelle nimi on juhuslikult Hannah (ja kuna minu nimi on Hanna) siis me õige pisut bondisime ning see bänd tuli ka jutuks.



See on bändi neljas täispikk album, oh üllatust, sest bänd ise tundub olevat nooremapoolne. Bändist saad rohkem lugeda siit.


1. Life in the Arctic
Plaat on mõeldud järjest kuulamiseks ning tegemist ongi introga plaadile. Algus on selline salapärane meesterahvas, kes midagi räägib ühtlase ujuva hääle taustal, aga hiljem läheb täiesti looks üle. Trummisound on sellel lool hean ing leidlik, on vist kasutatud päris palju trummidubleerimist. Aga sobib hästi.

2. Believer
Bedwetters! No kohe ei saa üle, aga teine Bedwetters, algab isegi sarnaselt nagu meie endi voodimärgajate hittlugu. Ning ongi selline disko-pop-rock-punk. Hääl on ülevalatud ebavajalike efektidega ning üldmulje on selline diskokas. Aga kaasahaarav siiski. Ning muiudig loo mõte on ka armas. I need you to believe in me... Oh my God. Huvitav.

3. Lips Like Morphine
Tundub, et ainuke hästi väljakukkunud singel sellel bändil, vähemalt olen ma seda lugu kuulnud raadiost (kuigi see oli vist välismaal) ning ka paar klubiversiooni on sellest vorbitud. Mitte, et vokaal poleks jälle ülekallatud efektidega, kuid nii see on normaalne neil. Huvitav, kas laulja päriselt ka laulda oskab? Ja trummibiit on sült refräänis, väga huvitav kooslus.

4. Black Poison Blood
Täiesti igav lugu, kuna kasutatud on arvuti diskotrummi ning meloodia tundub liiga tuttav kõigist varasematest lugudest. Neid on olnud ainult kolm ja juba.. Aga armas klahvpill on suudetud laulu siiski päris ilusasti paigutada.


5. Love You to Death
Teine meeldejäävam lugu plaadil. Ja ei midagi muud, sõnad lihtsalt jäävad meelde.

6. Collapse, The
Natukene põnevam kuulata, kui teisi lugusid, sellepärast, et lugu moodustab terviku. Aga jällegi disko-popp väikeste rokielementidega nagu näiteks kitarr ja moodne üleskütmiskoht keset laulu koos trummidega.

7. Statues Without Eyes
Esimese arvestatava kitarrisoundiga lugu, sellin epoolakustiline ja moodne hääl, vähemalt laulu alguses. Üldiselt käib juba bändi vokaal rohkem ja rohkem närvidele iga lauluga, sellepärast, et see on niivõrd ära mikserdatud et tõesti.. tahaks mõnda nende live' kuulda.

8. Crazy Angel
So it's the craziest thing you've done lately? Jällegi meie kallis Bedwetters tuleb meelde, kuid see lugu on siiski natukene teise vokaaliefektiga tehtud kui eelmised lood siin plaadil nii et lausa rokiks kisub see ära (mis siis, et trummar ikka seda sülti tagub.. või arvuti). Aga refrään on eriti sisutihe, kaks korda ütleb laulja "my crazy angel" ja see ongi kõik. Aga siiski.. minu lemmiklugu sellelt plaadilt!

9. Under the Milky Way
On moodne teha plaadile vähemalt üks südantlõhestav lugu. Iseenesest kaks esimest sekundit on juba paljulubavad, aga siis tuleb sisse Rihannalik trummibiit ja asi sinna jääbki. Samas on kena oktaviefekt laulu isegi arvestatavaks teinud. Aga laul jääb siiski lõpuni väga sarnaseks, kuid selliseks.. nunnuks.

10. The Songs That Saved My Life
d'n'b on vist nende elud päästnud.. Aga refräänist kisub juba jälle poppunkrokkdiskoks ära, mis on seekord kenasti õnnestunud. Ma usun, et sellest loost oleks samuti keskpärase hiti vorpinud.

11. Scream
Lugu algab nagu mõni kristlik ballaad, ilusa klaveriga. Natukene meenutab Arvo Pärdi loomingut isegi! Peale täiesti korralikku klaveriintrot hakkab pihta tagasihoidlikum bändimuusika koos kõigi KILLHANNAHiliku efektipagasiga. Ning kui hakkab laul, et hakka screamo, nagu ma nimest kartsin, vaid lihtsalt üks järjekordne efektirohke vokaal, mis mulle siin laulus tuletab meelde backstreet boy'si. Ning nii ongi! Isegi refrään, kus ta kasutab sõna 'scream', jääb väga tagasihoidlikuks. Nõme, ma lootsin et midagi jõulisemat.

12. Sleep Tight
Siit tuleb plaadi outro. Algab umbes nagu esimenegi lugu, ühe ühtlase ujuva häälega. Ning siis tulevad trummid... Meenutab õige pisut P.O.D.'d, aga seda ainult oma trummiosa pärast.


Kokkuvõtteks. Oli armas plaat, mulle küll selline muusika väga ei meeldi, sest liiga disko on. Tavalisest bändist erineb muidugi sellepärast, et ohtralt on kasutatud efekte ning klahvpilliosasid on igas loos ikka omajagu. Jällegi, on vist hea, kui bändil oleks kaks vokalisti või siis midagi.. kuna kõik lood tundusid LIIGA sarnased. Praegu suudan meenutada vist kolme laulu refräänimeloodiat, kui plaat läbi on kuulatud. Soovitaks kõigile Bedwettersi fännidele, see on rahulikum versioon Bedwettersist (inglise keel on samuti hulga parem ning üldmulje on siiski pisut põnevam kui voodimärgajatel :)

Youtube'sse otsingusse pannes loo nime, leiate selle kindlasti.
Albumit saab osta siit.

miks?

Lõpuks jõudsingi selleni. Suvalistelt otsides Eesti muusikablogisid jõudsin ma mittekuhugile ning siis tuli mõte, et oleks võib-olla aeg hakata ära kasutama oma kirjutamisvajadust kuidagi teismoodi. Tavablogit muusikale pühendada oleks kahju, seepärast proovib liblikaefekt nüüd keskenduda erinevale muusikale. Eks näis, kuidas asi toimima hakkab, esialgu pole veel avalikustanud seda muudadust ning kirjutan õige pisut enda interneti-sahtlipõhja muusikast, mida kuulan.

Foo Fighters - The Colour And The Shape

Foo Fighters on mu sõbra Indrek Jõe lemmikbänd. See on ainuke kindel fakt, mida selle bändi kohta siiamaani teadsin. Foo Foightersist saab pikemalt lugeda siit. Album, millest täna juttu tuleb on The Colour And The Shape (1997, 20 Mai). Tegu on nende teise täispika plaadiga.



Foo Fighters jääb peamiselt meelde oma erilise, pisut RHCP-sarnase, vokaaliga Dave Grohli näol. Pillimängijad tunduvad bändis olevad keskmised kütte-bändi laadsed, ei midagi silmapaistvalt erilist.

1. "Doll" – 1:23
Esimesed paarkümmend sekundit tundub justkui oleks tegu mingi vana kassett-lindistusega, üsna pea toimub võrdlemisi stiilne üleminek 'puhtale' soundile, kuid see on ainus selle loo eripära. Tore oli, aga veel toredam, et otsa sai.

2. "Monkey Wrench" – 3:51
Minu isiklik lemmiklugu plaadilt. Lugu ei ole mingil määral eriline, kuigi jääb hiljemgi kummitama. Nali oli selles, et kunagi ammustel aegadel, mis leidsid aset umbes pool aastat tagasi, käis see lugu mu playlistist läbi, ja esimene kord ma kuulsin 'monkey wrenchi' asemel 'lucky case' ning alates sellest on olnud see Lucky Case'i lugu, mäletad Ken?

3. "Hey, Johnny Park!" – 4:08
Jällegi ei jäänud loost mitte midagi meelde, peale selle, et üleminek neljandasse tracki oli suurepärane.

4. "My Poor Brain" – 3:33
Muidu on lugu nagu lugu ikka, aga mõned lahedad asjad loo juures:
- reffi riffid on mõnusad
- kahtlased lisahelid (suvaline lehmakell või taustamüra)
Auhinna saab kidrasound!

5. "Wind Up" – 2:32
Plaadi parim intro ja üldvorm minu arust! Aga sound kisub loo keskel selliseks, et ainuke asi, mis veel selge on, on bass. Ülejäänud kaldub ühtlase lärmi poole...

6. "Up in Arms" – 2:15
Alguses kirjutasin:
Miks see lugu nüüd järsku siin on? See peaks olema kusagil mujal, peale "Wind Up"i see ei sobi. Rahulik rock-ballaad. Minu arust võiks laulja oma häälevõimalusi oskuslikumalt ära kasutada. Kui üsna pea sain üllatuse osaliseks kui lugu kardinaalselt pop-punk-rockiks välja kujunes ning oma foofighterliku olemuse tagasi sai. Ja auhinna saab siit parim bassiosa!

7. "My Hero" – 4:20
Ma pakuks, et kõige tuntum lugu sellelt plaadilt? Vähemalt minu jaoks oli. Ja see on ka omapärane võrreldes teiste lugudega, harmoonia on ehitatud vist kellegi võõra poolt tundub. Aga jällegi mingil hetkel tunduvad kõik keskmised sageudsed ühe suure segapuntrana.

8. "See You" – 2:26
Ülichill! Akustiline kitarr, mis ei ole sugugi halvasti mängitud ning vokaal, mis ka juurde sobib. Selline pisut swingiv lugu, meenutab 'The Hush Soundi'. Mingi aplaus keset laulu on kohatu, aga muidu hea vaheldus küll. Rahulik võrreldes teistega.


9. "Enough Space" (Grohl) – 2:37
Ei no-no-normaalne. See on ka lugu, mis on mu playlistis mõned korrad kõrva jäänud ning seda täieõiguslikult. Salmid on täiesti korralikud ja kuulatavad, kuid refrään.. pole selle laulu vääriline.

10. "February Stars" – 4:49
Esimesed minutid on lausa romantilised, kahehäälne vokaal on lummav ning kidrasaund meenutab Miipi parimaid päevi. Kuid kas oleks võimalik üks lugu lõpuni rahulik teha? Ei, kidra peab kärisema ning trummar peab peskma. Ning nii lõppes seegi lugu tavaliselt ja valjult.

11. "Everlong" (Grohl) – 4:10
Algus tundub nagu oleks Angels & Airwaves võtnud sealt malli ning nurki pisut silunud ja uue bändi teinud. Ja nii ongi, väga sarnaneb see lugu AvA loominguga. Kuigi siin on pisut rohkem eellööke. Plaadi lõpupoole hakkab juba närvidele käima, et on täpelt teada, mis nurga taga ootab - G duur. Ei midagi uut. Aga lugu on sellele vaatama siiski ka üks plaadi parimaid.

12. "Walking After You" (Grohl) – 5:03
Järjekordne klassikaline rock-ballaadilik algus tundub olevat (kusjuures löökpillide sound ei meeldi mulle üldse, nii vähe kui neid ka poleks). Terve loo ketrab ühte sama igavat teemat ning laulja vist lihtsalt üritab midagi öelda.

13. "New Way Home" – 5:40
Parim vokaal plaadil! Jälle üks tavaline lugu, ei midagi uut siin plaadil!




Kokkuvõtteks:
No 45 minutit järjest Foo Fightersit on juba liig mis liig! Plaadil on mitmekesiseid lugusid, kuid millegipärast tundub et vokaal on liiga ühendav osa ja teeb kõik lood kuidagi... liiga sarnaseks. Selline peaaegu et klassikaline rock, aga kes pole varem Foo Fightersit kuulanud siis plaat peaks andma küll üsna ülevaatliku pildi bändi soundist ja lugude ülesehitusest ja nii edasi. Jätan playlisti alles.


Youtube'sse otsingusse pannes loo nime, leiate selle kindlasti.
Albumit saab osta siit.